Eesti iseseisvumine

Iseseisvumise eeldused 

Eesti iseseisvumise eelduste all võiks loetleda näiteks rahvusliku haritlaskonna teket, eestlaste majandusliku jõukuse kasvu, rahvuslike liidrite(K.Päts, J.Tõnisson) esiletõusu ning ka osalemist omavalitsuste juhtimises.

1917.a. Eestis 
Veebruarisündmuste keskpunktiks oli Tallinn, kus aktiivsust näitasid üles venelastest vabrikutöölised ja sõjaväelased. Nagu mujal Venemaal kujunes ka Eestis välja kaksikvõim. Üheltpoolt teostasid seda Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud kubermangukomissarid, teiselt poolt Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud.

Eestlaste üheks esmaseks eesmärgiks sai autonoomia saavutamine Vene riigi koosseisus. Märtsi lõpus loodi autonoomne Eestimaa kubermang Venemaa koosseisus, mida juhtis Ajutise Valitsuse komissar Jaan Poska ning valimiste teel tuli moodustada Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev.

Senised vene ametnikud asendati eestlastega, asjaajamiskeeleks sai eesti keel. Kujunesid välja Eesti erakonnad: Eesti Demokraatlik Erakond, Eesti Maarahva Liit, Eesti Tööerakond,Vene sotsiaaldemokraatide vähemlaste tiivast kasvas välja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus ning esseerid  moodustasid  Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei. Suurimaks poliitiliseks jõuks jäid siiski enamlased, kes ei tahtnud rahvuslikest huvidest kuuldagi

Suvel toimunud Eesti Rahvuskongress püstitas uue eesmärgi -osariik Venemaa koosseisus.
Septembris 1917. tungisid Saksa väed Eesti saartele ning sellega kaasnes sõjavastaste loosungitega esinevate enamlaste populaarsuse tõus. Enamlased asusid ette valmistama relvastatud võimuhaaramist. Segases olukorras kerkis esile Eesti täieliku iseseisvumise idee. Esimesena esines taolise ettepanekuga J. Tõnisson.
Oktoobris 1917 haarasid võimu enamlased ja võim läks nende moodustatud Sõja-Revolutsioonikomitee kätte. Täidesaatva võimu juhiks sai enamlane J.Anvelt.

Iseseisvuse väljakuulutamine

Maapäeva salajastel koosolekutel võeti suund iseseisvuse väljakuulutamiseks. Selleks asuti ühendusse välisriikidega ehk loodi välissaatkond.
Veebruari keskpaigas asusid Saksa väed maailmasõja idarindel pealetungile ja tungisid saartelt mandri-Eestisse. Selles olukorras moodustati Eesti Päästekomitee, mille eesmärk oli iseseisvuse väljakuulutamine. Koostati Iseseisvusmanifest ning kohtadel asusid võimu üle võtma vabatahtlikest loodud Omakaitse salgad. Tallinnas võeti võim üle 24. veebruaril 1918. Moodustati Ajutine Valitsus, mille  peaministriks sai Konstantin Päts. Järgmisel päeval jõudsid Tallinna saksa väed, algas Saksa okupatsioon.

Saksa okupatsioon

Saksa okupatsioon kestis 1918.a. veebruarist novembrini. Ajutist Valitsust ei tunnustatud ning  rahvusväeosad saadeti laiali. Osa riigitegelasi vangistati ning majandus allutati Saksamaa vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Ajutine Valitsus asus taas tööle 11. novembril 1918.

Vabadussõda

Pärast Saksamaa lüüasaamist I maailmasõjas lootis Nõukogude Venemaa taastada Vene impeeriumi endised piirid ja ühtlasi korraldada revolutsioonid teistes Euroopa riikides. 1918.a. novembris koondas Punaaremee Eesti piiridele suured jõud. Teiste seas toodi kohale ka Venemaale põgenenud eesti kommunistid. Samal ajal ei suutnud Eesti Vabariik enda kaitseks koondada märkimisväärseid jõude.
Eesti Vabadussõda algas 28.novembril 1918. Esimese linnana langes Punaarmee kätte Narva. Seal kuulutati enamlaste poolt välja Eesti Töörahva Kommuun Selle eesmärk oli jätta välismaailmale mulje toimuvast kui kodusõjast. Tegelikult polnud tegu mingi riigiga,  tegelikult allus kommuun Moskvast tulevatele korraldustele.
Sõja algus oli Eestile ebaedukas. Puudus oli relvadest ja muust sõjavarustusest. Meeste võitlusmoraal oli madal, selles oli omajagu süüd sõjatüdimusel. Murrang sõja käigus toimus 1919.a. algul kui saabus välisabi, sõjavägi allutati ühtsele juhtimisele, suurenes vabatahtlike liitumine sõjaväega. Kevadeks aeti vaenlane maalt välja.
Aprillis 1919 kui olukord rindel oli muutunud Eestile soodsamaks toimusid Asutava Kogu valimised. Valimistel saatis edu erakondi, kes lubasid läbi viia põhjaliku maareformi. Asutav Kogu võttis vastu kaks tähtsat seadust - maaseaduse ja põhiseaduse.
Juunis 1919 toimus Landeswehri sõda. Suurem võit Landeswehri üle saavutati 23.juunil 1919 Võnnu lahingus.
1919a. lõpul algasid Tartus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel rahuläbirääkimised. Eesti delegatsiooni läbirääkimistel juhtis Poska. Rahuleping kirjutati alla 2.veebruaril 1920. Rahulepinguga  tunnistas Nõukogude Venemaa Eesti sõltumatust, loobudes õigustest Eesti suhtes kehtestati riigipiir. Tartu rahulepingu sõlmimine tähendas Eesti iseseisvumisprotsessi lõppu.

Iseseisvuse kuulutamine

Koostas: Birgit Tammiste

Oktoobrirevolutsioon

Oktoobrirevolutsioon ehk oktoobripööre oli Tallinnas toimunud revolutsioon, millega bolševikud kukutasid Ajutise Valitsuse. Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ning hilisem Nõukogude Liit.

Veebruarirevolutsiooniga oli 1917. aasta alguses Venemaal kukutatud Nikolai II. Seadusandlik võim kuulus Riigiduumale ja eelparlamendile ning täidesaatev võim allus Ajutisele Valitsusele. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli valitsuse eesotsas esseer Aleksandr Kerenski. Eelparlament valmistas ette Asutava Kogu tööd, mis pidi võtma vastu põhiseaduse.

Paralleelsete võimuorganitega tegutsesid ka mitme erakonna esindajatest moodustatud, kuid sageli bolševike mõju all olevad esinduskogud ja nende täitevkomiteed.

Venemaa osales jätkuvalt 1914. aastal alanud Esimeses maailmasõjas. Sõda oli tekitanud riigisiseseid probleeme kuid Ajutine Valitsus ei soovinud alustada rahuläbirääkimisi Saksamaa ja tema liitlastega.

Revolutsiooni ettevalmistamine

Revolutsiooni alguseks arvatakse olevalt Vladimir Lenini poolt avaldatud aprilliteese. Lenin rõhutas aina võimuhaaramise vajadust ning teda toetas Lev Trotski. Asutava kogu valimistel bolševike soov enamus saavutada polnud võimalik, kuid nende soov oli saada võim täielikult endi kätte. Asutati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest riigipöörde juhtimise staap.

Revolutsiooni käik Eestis

Tallinnas algas revolutsioon 5.novembril. Seda juhtis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. See organisatsioon koostas üksikasjaliku tegevuskava ning kinnitas oma esimesel koosolekul juhised komissaridele. Õhtul hõivasid bolševikud salgad Tallinnas raudteejaamad ja sideasutused, kaasa arvatud merekindluse staabi telegraafi. Võimu haaras Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille esimees oli bolševik Jaan Anvelt.

Sündmused riigipöörde järel

Asutav kogu

1918.aastal kokku tulnud Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protestiga ja organiseerisid nõukogude III Kongressi, mis pidi olema õige rahvaesindus.

Sündmused Venemaal

Riigipööre andis bolševikele võimaluse kindlustada võimu põhiliselt Petrogradis.Moskvas ei tahetud bolševike kontrollile alluda ning nad saavutasid täieliku kontrolli alles märtsis 1918.

 Ükski välisriik bolševike võimu esialgu ei tunnistanud. Oma võimu maksmapanekuks rakendasid bolševikud äärmuslikke meetodeid. Vastupanu mahasurumiseks loodi Erakorraline Komisjon. Valitsesid kaos,  anarhia ja meelevaldne punane terror. Puhkes Venemaa kodusõda.

Sündmused riigipöörde järel Eestis

Nõukogude võim püsis Eestis 1918. aasta 24. veebruarini, mil Saksamaa okupeeris Eesti. Samal päeval kuulutati välja ka Eesti Vabariik. Saksamaa viis oma väed Eestist välja ning Eestisse tungisid suured Nõukogude Vene väeüksused. Algas Vabadussõda, mis lõppes 2. veebruaril 1920 Tartu rahu sõlmimisega. Eesti Vabariik sai esimeseks riigiks, kes tunnustas bolševike võimu ja Nõukogude Venemaad. 

Teadaanne rahvale riigipöördest

Koostas: Birgit Tammiste

Välisdelegatsioon

Välisdelegatsioon

1917ndal aastal otsustati Maanõukogu koosolekul Eesti huvide kaitseks moodustada välisesindus. Selle peaülesandeks oli tutvustada Euroopa riikidele Eesti iseseisvuse väljakuulutamise taotlust. Välisdelegatsiooni juht Jaan Tõnisson lahkus 1917. aasta lõpul Eestist, kohe pärast Soome iseseisvumist ning siirdus Stockholmi. Kontakteerus  Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide saatkondadega, et taotleda neilt iseseisva Eesti Asutava Kogu tunnustamist. Ta proovis ka selgitada Saksa valituses seisukohti Eesti iseseisvuse osas ja seda Saksa saatkonna kaudu.

11.detsembril määras Maanõukogu vanematekogu kaheksast Vene Asutava Kogu Eestimaa kubermangu saadikus kolm-Jaan Poska, Julius Seljamaa ja Jüri Vilmsi Eesti Rahva Saatkonnaks, kellel oli igasugune läbirääkimise õigus välisriikidega.

1918. aasta 5.jaanuariks sõitsid Eesti saadikud Petrogradi Venemaa Asutava Kogu istungile, kus eestlaste soov Eesti iseseisvumiseks lükati tagasi. Asutav Kogu keeldus tunnistamast Nõukogude valitsust ning enamlased ajasid selle juba samal ööl lõplikult laiali. Eesti saadikutel õnnestus siiski saada jaanuari lõpuks Suurbritannialt ja Prantsusmaalt lubadus tunnistada Eesti iseseisvust.

Jaan Tõnisson:

Jaan Tõnisson on Eesti rahva jaoks legend. Tema aateline poliitika innustas terveid põlvkondi ka kõige raskemal venestusperioodil seisma vastu survele ning jääma oma vaimus vabaks. Jaan Tõnissoni kohusetunne ning nõue tegevusele kohustas järgnevaid põlvkondi võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest.

Välisdelegatsiooni liikmed:

·         Ferdinand Kull

·         Johan Laidoner

·         Mihkel Martna

·         Karl Menning

·         Ants Piip

·         Kaarel Robert Pusta

·         Julius Seljamaa

·         Eduard Reinhold Virgo

 Jaan Tõnisson

 Välisdelekatsiooni liikmed

Jaan Tõnisson

Koostas: Birgit Tammiste

Põhiseadus ja maaseadus

Põhiseadus

Eesti Vabariigi esimene põhiseadus võeti vastu Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920 ning jõustus sama aasta 21. detsembril. Esimese põhiseaduse vastuvõtmiseks ei korraldatud rahvahääletust ning see sätestas Eestit kui demokraatliku riigikorraga vabariiki, mille kõrgeima võimu kandjaks on rahvas.

Põhiseadus järgis rahva suveräniteedi põhimõtet. Riigivõim jaotati seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks, kuid nende võimude omavaheline suhe jäi tasakaalustamata.

Ühekojaline 100-liikmeline Riigikogu, mis oleks pidanud kandma üksnes seadusandlikku võimu, sai täieliku kontrolli ka täidesaatva ja kohtuvõimu üle. Kuna valitsusel iseseisvad täidesaatvad volitused tegelikult puudusid, allus see Riigikogule.

Võimude omavaheline tasakaalustamatus maksis aga Eestile ebastabiilsuse näol karmilt kätte. Valitsused vahetusid tihti ning nad polnud iseseisvuse puudumisel võimelised oma tööülesandeid vajalikul määral täitma. Ka riigikohtunikud olid ametisse nimetatud Riigikogu poolt ning seepärast võis kohtuvõimu iseseisvuses kahelda.

Põhiseadus jättis loomata presidendi institutsiooni. Asutava Kogu põhiseaduskomisjoni kava järgi oleks presidenti saanud valida kas Riigikogu või valijamehed, kuid mitte rahvas. Presidendile oleks omistatud võrdlemisi suur võim. Pisikese enamusega otsustas Asutav Kogu poolpresidentaalsest riigikorrast loobuda ja presidenti kui riigipead Eestis ei valitud. Riigipea ülesandeid täitis valitsusjuht ehk riigivanem.

Eesti põhiseadus sätestas nii rahvaalgatuse kui rahvahääletuse, mis ei olnud tolleaegses Euroopas kuigi levinud ning see tegi Eesti riigikorra eriliseks.

Väidetavalt oli Eesti riigikord toona maailma kõige demokraatlikum. Lausa nii demokraatlik, et riigikord tegelikkuses ei funktsioneerinud ning riiki valitseti kaitseseisukorra tingimustes.

1920. aasta põhiseadus kaotas kehtivuse 24. jaanuaril 1934, kui jõustus uus põhiseadus.

Maaseadus

Maaseadus võeti vastu 10. oktoober 1919. a. Asutava Kogu poolt. Selle seaduse kohaselt riikliku maatagavara loomiseks võõrandati riigile mõisamaad koos päraldiste ja muu sinna juurde kuuluvaga ning loodi uusi talukohti.
Maareformiga sundvõõrandati üle 1000 mõisa koos nende juurde kuuluva maa-alaga, mida oli tervelt 1,9 miljonit hektarit. Koos mõisatega võõrandati ka nende ettevõtted, milleks olid peamiselt viinavabrikud ja veskid.

Nüüdseks riigi maadeks saanud kruntidest loodi ligikaudu 55 000 uut talumaad.
Alles mitu aastat hiljem said mõned maast ilmajäänud väikese hüvitise.

Maareformiga seotud rahaliste operatsioonide jaoks asutati Maapank.

Põhiseaduse ja maaseadusega seotud isikud

Asutava Kogu liikmed:

Esimees August Rei

I abiesimees Julius Seljamaa

II abiesimees Jakob Westholm

Sekretär Hans Martna
I abisekretär August Jürima
II abisekretär Hugo Raudsepp

Eesti Vabariigi põhiseadus

August Rei

Koostas: Margit Kooser

Maapäeva ehk Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu tegevus

Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu oli esimene Eesti rahvaesindajate omavalitsusorgan aastatel 1917-1919.

Maanõukogu loomine

12. aprillil aastal 1917 kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu põhjaosa liitmine ning loodi kubermangu komissari- Jaan Poska- juurde Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.
See oli ühtlasi ka esimene üle-eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalisuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Antud organi valimised olid üldised, ent kaudsed:

• linnade esindajad valiti linnavolikogudes;
• maakondade esindajad maakonna valimiskoosolekutel;
• viimaste liikmed aga eelnevalt vallakoosolekutel.

Iga 20 000 elaniku kohta oli üks mandaat, seega koosnes Maanõukogu 62 liikmest.

Maanõukogu ühtlasi jagunes ka demokraatlikuks, sotsialistlikuks ja tööerakonna rühmaks.

Koosolekuid peeti Toompea lossi Valges saalis. 

Maanõukogu tegevus

Maanõukogu tegevusorganiks oli Eesti Maavalitsus, mis koosnes komisjonidest: Üleüldis-administratiivne osakond, Tööosakond, Haridusosakond, Põllutööosakond, Tervishoiuosakond jt. 

Kuna 1917 aastal 7. novembril toimus Peterburis Oktoobrirevolutsioon, kus Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei haaras endale kõrgeima võimu, siis tekkis kaksikvõim: Venemaa Ajutise Valitsuse poolt Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ja Nõukogude Vabariigi poolt Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja selle Eestimaa Sõja- Revolutsioonikomitee.

Siiski 28. novembril kuulutas Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis, kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali, mis katkestas tegevuse aastaks, kuid Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus järkasid tegevust nö põranda all.

Maanõukogu tähtsus

Maapäeva kui esimese eestlaste valitud esinduskogu tähtsust Eesti iseseisvuse saavutamisel ei saa alahinnata, sest tänu selle organisatsioonile toimus Eestis väga palju positiivses suunas.

• Kuulutati 24. veebruaril 1918. aastal välja Eesti iseseisvus;
• Läks eestlaste kätte kohalik haldusvõim;
• Organiseeriti iseseisvuse kaitset vabadussõja perioodil;
• Võeti asjaajamiskeelena kasutusele eest keel;
• Seadustati eesti keel õppekeelena ka koolides.

Eesti Jalaväe Tagavarapataljoni meeleavaldus Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu toetuseks pärast nõukogu laialisaatmist enamlaste poolt

Miiting Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu toetuseks Raekoja platsil

Maapäeva salajane asukoht Tallinnas, kus arutati asju nö põranda all

Koostas: Kadi Mäe

Autonoomia 1917

Revolutsiooniga avanesid uued arenguväljavaated kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Märtsis taaskehtestas Ajutine Valitsus Soome põhiseaduse, kuulutas välja Poola iseseisvuse ja alustas läbirääkimisi Ukrainale autonoomia andmiseks. Ka Eesti rahvuslused seadsid eesmärgiks autonoomia. Sellest, et astuda samm ligemale autonoomiale oli kõneldud juba ennemgi, kuid seda ei olnud võimalik teha.

Märtsis 1917 toimus Tartus rahvuslaste nõupidamine, kus seati kokku autonoomiaseaduse projekt. See esitati edasi Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks, kuid selle tegemine võttis aega: esmalt hakkas asjaajamine venima, teiseks hakkasid paljud mõjukad poliitkud ja ametnikud vaidlema, et sellist otsust peab kinnitama ainult Venemaa Asutav Kogu.

Niisiis toimus 26. märtsil Petrogradis hiiglaslik demonstratsioon, mis andis tugeva tõuke asjaajamistele ning 30. märtsil ilmuski Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta, mille järgi ühendati Eestimaa kubermang ning Liivimaa kubermangu põhjaosa ühtseks rahvuskubermanguks, mille eesotsas oli Jaan Poska.

Lisaks sai Eesti esimest korda ajaloos teoks eestlaste asualade (v.a Narva linn ja Setumaa) ühendamine terviklikuks haldusüksuseks, mille juhtimine läks eestlaste eneste kätte.

Kuna Eesti oli saavutanud autonoomia, siis viidi kokku ka venelased, kes töötasid kubermanguvalitsuses ja selle allasutustes, eestlastega. Eestlastele anti võim.

Mai lõpul toimusid Maanõukogu valimised. Antud nõukogu seadis omakorda ametisse täidesaavat võimu teostava Maavalitsuse, mille esimeheks oli dr Jaan Raamot ning hiljem Konstantin Päts. Ühtlasi kuulutati eest keel ametlikuks asjaajamiskeeleks ning tehti ettevalmistusi eestikeelseks koolihariduseks.

Samal ajal algatasid eesti sõdurid, nooremohvitserid ja rahvuslikud poliitikud Eesti rahvusväeosad. Väeosade loomisega püüti saavutada mitmeid eesmärke: kergendada eestlaste sõjaväeteenistust ning tuua nad kodumaale, tugevdada kaitset Saksa võimaliku pealetungi vastu ning lisaks anda rahvuslaste juhtide käsutusse reaalne jõud ümberkorraldusteks.

Muidugi unistasid eestlased täieõiguslikust Eesti osariigist Vene föderatsiooni koosseisus, kuid selleks puudusid aga toona vähimadki eeldused. 

Jaan Raamot (1873-1927)- Venemaa keisririigi ja Eesti poliitik, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige. Lisaks oli ta veel põllutöö- ja toitlusminister. Poliitiliselt oli ta seotud Tallinna liberaalsete rahvuslaste ringkonnaga. Konstantin Pätsi toimetatud radikaalse päevalehe Teataja aktiivse kaastöölisena avaldas ta selles nii erialaseid kui ka üldpoliitilisi artikleid.

Jaan Poska (1866-1920)- Eesti riigimees. Ta oli Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Enne seda aga oli ta Tallinna linnapea. 

 Asutav Kogu

 Dr Jaan Raamot

Jaan Poska

Asutava Kogu valimised

Koostas: Kadi Mäe

Vabadussõda; Landeswehri lahing; Tartu lahing

Eesti Vabadussõda oli sõda, mida peeti Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918.a. – 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919.a. suvel Lätis Landeswehri`ist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väe vastu.

Vabadussõja puhkes seetõttu, et Nõukogude Venemaa oli seadnud endale eesmärgiks taastada endised Vene impeeriumi piirid. Lisaks soovis Nõukogude Venemaa levitada maailmarevolutsiooni ideid ka teistesse riikidesse ning kehtestada Eestis nõukogude võimu.
Eesti astus Nõukogude Venemaale aga vastu, et Eesti iseseisvust punavägede eest kaitsta.

Vabadussõja osapooled

Eesti Rahvavägi, mis koosnes umbes 86 000 mehest. Rahvavägi loodi 1919. aasta mais ning seda juhatas Johan Laidoner.
Soome vabatahtlikud-  4000 inimest
Vene valged- 50 000 inimest
Taani ja Rootsi vabatahtlikud- 200-400 inimest

Nõukogude Punaarmee koosnes 160 000 inimesest ning selle eesotsas seisis Jukums Vacietis.
Saksa Landeswehr koosseisus oli umbes 20 000 inimest ja selle salga ülemaks oli Rüdiger von der Goltz.

Sündmuste käik 1918. aastal

28. november 1918– Nõukogude väed ründasid Narvat(loetakse Vabadussõja alguseks)
                                  Rünnaku tagajärjel langes Narva Punaarmee kätte.
28. november– toimus Vabadussõja esimene lahing Joala küla põldudel– Joala lahing
29. november– Eesti bolševikest koosnev Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni, mille eesotsas oli Jaan Anvelt.
Ajutise Valitsuse poolt kuulutati välja üldmobilisatsioon(rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest)
1918.a. detsembris jätkus Punaarmee edasitung Eestis:

5. detsmber– Punaarmee vallutas Vastseliina ja Räpina

14. detsember– Kooraste ja Kanepi langemine Punavägede kätte  17. detsember– Valga vallutamine

21. detsember– Punaväed lähenesid Tartule
23. detsember– Eesti vägede ülemjuhataja institutsiooni loomine. Vägede ülemjuhatajaks määrati polkovnik Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati riigi sisekaitseülemaks.
31. detsember– Punaarmee on vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ja ähvardavad vallutada Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu.

Seni olid eestlaste kaotuste põhjused peamiselt vastaste ülekaal, võitlusmoraali ja ratsionaalse juhtimise puudumine ning ebapiisav relvastus ja varustus.

Sündmuste käik 1919. aastal

6. jaanuar 1919– Eesti vägede vastupealetung Paide ja Narva suunal
7. jaanuar– Eesti väed korraldasid üldpealetungi
Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmu ja Martin Ekströmi juhtimisel.
14. jaanuar– Eesti väed vallutasid soomusrongide abil tagasi Tartu linna
17.-18. jaanuar– Utria dessant Narva vabastamiseks, milles osalesid lisaks Eesti dessantpataljonile(400 meest) veel neli Soome vabatahtlike kompaniid(600 meest)
18. jaanuar– Narva vabastamine
31. jaanuar– Paju lahing, kus võideti Läti punaseid kütte. Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata.

1. veebruar– Eesti väed vallutasid Valga ja Võru
16. veebruar– Punaarmee alustas Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Algas Saaremaa töörahva ülestõus
22. veebruar– Punaarmee uus katse Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel.
Märts– enamlased vallutasid Petseri ja jõudsid Võru lähistele. Eesti väed vallutasid Petseri tagasi ja enamlased taandusid Pihkva suunas.
25 . aprill– Punaarmee vallutas Ruhja. Punaarmee kahuritule tagajärjel põles Narvas maha Joaoru linnaosa.
12. mai– eestlaste maipealetung ning Eestis paikneva Põhjakorpuse esimene pealetung Petrogradile.
26. mai– eestlased vallutasid Pihkva pealetungi käigus linna
30. mai– ülemjuhataja Johan Laidoner teatas Asutavale Kogule, et Eestimaa pind on täielikult vaenlasest vabastatud

Landeswheri lahing

5. juuni– Eesti soomusrongi ja Landeswehri vägede kokkupõrke tagajärjel Amata jõe silla juures algas Landeswehri lahing(Landeswehr oli Saksa maakaitsevägi, mille juht oli Rüdiger von der Goltz).
Samal päeval jõudsid Eesti väed Jekabpilsi. Eesti Töörahva Kommuun kuulutas oma tegevuse Nõukogude Venemaal lõpetatuks.
6. juuni– Landeswehr vallutas Võnnu
10. juuni– Vaherahu Landeswehriga. Algasid läbirääkimised liitlasvägede esindajate vahendusel.
19. juuni– Vaherahu Landeswehriga lõppes. Sakslaste pealetung Lemsalu lähedal. Sel ja järgmisel päeval toimus Lemsalu ja Roopa lahing

22. juuni– Eesti vägede vastupealetung Landeswehrile
23. juuni– Eesti vägede võit Võnnu lahingus(tähistatakse seepärast Võidupühana)
30. juuni– eestlased jõudsid Riia alla.
3. juuli– Landeswehriga tehti liitlaste nõudel Strazde koolimajas vaherahu

Vabadussõja lõpp

17.–18. september– Pihkvas esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised.
28. september– Loodearmee teine pealetung Petrogradile, mida toetasid Eesti üksused.
13. oktoober– operatsioon Krasnaja Gorka
29. oktoober– Loodearmee üksused said Petrogradi juures lüüa ja taganesid.

9. november– operatsioon Krasnaja Gorka lõpetati, algas Eesti vägede taandumine Ingerimaalt
18.–30. november– eestlased pidasid ägedaid kaitselahinguid Ingerimaal ja toimus Krivasoo lahing.
5. detsember– Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.
detsember– ägedad lahingud Narva rindel, enamlased üritus taas vallutada Narvat
30. detsember– lõppes enamlaste viimane katse vallutada Narvat
31. detsember– sõlmiti vaherahu
3. jaanuar 1920 kell 10.30– jõustus vaherahukokkulepe
2. veebruar 1920 – sõlmiti Tartu rahu
Vabadussõda nõudis Eesti poolel umbes 5000 inimelu.

Eestit aitasid lisaks Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikele ka Inglismaa ning USA. Inglismaa kasutas oma laevastikku, et vedada eestlastele erinevat sõjavarustust ja relvi.
USA pakkus aga humanitaarabi.
Soomusrongid, mis mängisid suurt rolli Vabadussõja võitmises, ehitati Johan Pitka eestvedamisel. Ka meredessante juhtis Johan Pitka.
Eesti vabatahtlikest moodustati Kuperjanovi Partisanide Pataljon ja Kalevlaste Malev.

Tartu rahu

Tartu rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus. Sellega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.  Eestit esindas antud kohtumisel Eesti Ajutise Valitsuse välisminister Jaan Poska, Nõukogude Venemaa poolt oli esindajaks aga Adolf Joffe.
Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.
Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Nõukogude Venemaa poolseid Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.

Tartu rahu tingimused

• Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”.
• Kindlaksmääratud Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline riigipiir. Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas. Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga.
• Eesti vabanes kõigist kohustustest osaleda Venemaa välisvõlgade tasumisel ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda.
• Igal Venemaa eestlasel oli rahulepingu alusel õigus Eestisse elama asuda.
• Vene valitsus saatis laiali eesti kommunistlikud väeosad

Vabadussõja, Landeswehri lahingu ning Tartu rahuga seotud isikud

Kindralleitnant Johan Laidoner– Eesti sõjavägede ülemjuhataja

Kindralmajor Jaan Soots– samuti Eesti sõjavägede ülemjuhataja ning ka staabiülem                     

Kontadmiral  Johan Pitka– Eesti merejõudude juhataja

Leitnant Julius Kuperjanov– Kuperjanovi partisantide pataljoni ülem

Kapten Anton Irv– soomusrongide divisjoni ülem        

Adolf Joffe– Nõukogude Venemaa diplomaat, kes kirjutas NV esindajana Tartu rahule alla     

Jaan Poska– välisminister, hiljem Eesti Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja kohtuminister. Esindas Eesti delegatsiooni läbirääkimistel Nõukogude Venemaaga

Krahv Rüdiger von der Goltz– Landeswehri väejuht nii Võnnu kui ka Landeswehri lahingus

Kolonel-leitnant Hans Kalm– Eesti ja Soome sõjaväelane, kes juhtis vägesid ka Eesti Vabadussõjas

Polkovnik Martin Ekström– Rootsi sõjaväelane ja poliitik, kes oli Vabadussõjas Soome kompanii väejuht

Kindral-major Ernst-Johnnes Põdder– Eesti sõjaväelane, kes oli Vabadussõja jooksul Sõjavägede ülemjuhataja, Sisekaitseülem, lõpuks 3. diviisi ülem ning Landeswehri lahingus oli ta Eesti vägede üldjuht

Jaan Anvelt– jurist, bolševistlik poliitik, kirjanik. Vabadussõjas oli ta Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu esimees ja ka sõjandusosakonna juhataja

Jukums Vāciētis– Nõukogude Venemaa sõjaväelane, kes juhtis Vabadussõjas Punaarmeed

 Jaan Anvelt

 Johan Laidoner

Koostas: Margit Kooser