Eestlased esimeses maailmasõjas

Suur Sõda toimus 28. juulist 1914 11. novembrini 1918. Sõda muutis jõudude vahekorda maailmas tunduvalt. Kahe impeeriumi, Austria-Ungari ja Venemaa kokkuvarisemine andis väikerahvastele ajaloolise võimaluse iseseisvumiseks, sh ka Eestile.
Väikerahvastele olid Esimesel maailmasõjal olulised poliitilised tagajärjed: Austria-Ungari impeeriumist arenesid välja Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia, Venemaa impeeriumi kokkuvarisemine avas tee Poola, Leedu, Eesti, Läti ja Soome iseseisvumiseks.
Ka eestlased ei jäänud suurest sõjast kõrvale, vaid sõdisid Vene armee koosseisu sõduritena ja ohvitseridena.
Esimese maailmasõja ajal kehtestati noorsõdurite värbamiseks ajutised eeskirjad, millega kas peatati või muudeti mitme üldise sõjaväekohustuse sätteid. Noorsõdurite väljavalimisel loobuti liisutõmbamisest: mehed kutsuti teenistusse kutsealuste nimekirjade alusel. Tuntavalt piirati ka vabastusi sõjaväeteenistuse täitmisel, eraldi eeskirjad kehtestati vabatahtlike teenistusse vastuvõtmiseks.

Sõjaolukord ja ajateenistus

Sõja korral kutsuti tegevteenistusse armee reserv- tagavaraväelased ning vajaduse korral mobiliseeriti ka riiklik maakaitsevägi. Maakaitseväe koosseisu arvati Esimese maailmasõja eel kogu tegev- ja reservteenistusse mittekaasatud sõjaväekohustuslik meeselanikkond vanuses kuni 43 aastani. Maakaitseväe lihtväelased ja ohvitserid moodustasid "kohustusliku riikliku maakaitseväe",mis pidi olema toeks alalisele armeele sõja ajal.

Aastatel 1875-1913 võeti Eestist noorsõduritena Vene armeesse ligikaudu 100 000 meest. Enamik eestlasi suunati teenima Venemaa teistes kubermangudes asuvatesse vägedesse. XIX sajandi lõpukümnendil suunati valdav osa eestlastest noorsõdureid Poolas asuvate sõjaväeosade täiendavaks komplekteerimiseks. Kui üldise sõjaväekohustuse algusaastatel moodustasid eestlased kogu Venemaalt sõjaväeteenistusse võetud noorsõduritest pisut üle 1,1-1,2 %, siis maailmasõja eel oli see näitaja umbes 0,7%.

1914, aastal võeti Eestist sõjaväeteenistusse üle 17 600 reservisti, 3500 noorsõdurit ning ligi 14 500 maakaitseväelast. Esimese maailmasõja ajal võeti kokku Eesti sõjaväeteenistusse ligikaudu 100 000 meest, kellest hukkus või jäi teadmata kadunuks üle 10 000.

Eesti väeosad Esimeses maailmasõjas

Ka väljaspool Eestit loodi Eesti üksuseid. Näiteks loodi Arhangelskis liitlaste ekspeditsiooniväe juures Briti armee Slaavi leegioni Eesti kompanii ning selle algatajaks oli alampolkovnik Johan Laidoner, kes oli endine Vene keisririigi ohvitser.

Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures 1918. aasta seprembris Eesti kompanii, kuhu koondati kõik eestlased. Seda kõike juhtis Prantsuse ekspeditsioonikorpuse Eesti leegionist kapten Jaan Lutsar.

Silmapaistvamad Eesti soost sõjaväelased Venemaa keisririigi sõjaväes

Eduard Ahman (1889-1942)- Eesti sõjaväelane- kolonel. Esimeses maailmasõja alul astus Vene sõjaväkke. Vabadussõja ajal tegutses Valgas kaitseliidu ülemana, Haapsalus piirivalve ülemana, II diviisis tagavarapataljoni rooduülemana ja hiljem 7. jalaväepolgu rügemendiülema abina.

Vasakult: Artur Adson, Eduard Ahman, Otto Tief

Otto Heinze (1877-1968)- Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane- kindralmajor. Peale Venemaa kodusõja algust 1918 aasta 1. novembril sai Otto Heinzest Põhjaarmee (hilisema Loodearmee) 3. Rezitsa polgu ülem, kust aga juba 21. detsembril 1918 tuli üle Eesti kaitseväe teenistusse ja temast sai 1. jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel.

Kindralmajor Ott Heinze

Ernst Põdder (1879-1932)- Eesti sõjaväelane, üks kolmest esimesest Eesti kindralmajorist. Ta oli Sõjavägede Ülemjuhataja enamlaste vallutamata maakondades ja linnades (Harju-, Lääne- ja Järvamaa). Samal aastal, 1918, nimetas Ajutine Valitsus ta Sisekaitseülemaks. 

Kindralmajor Ernst Põdder

Koostas: Kadi Mäe