Eesti 1905-1920: 1905. aasta revolutsioon Eestis

1905. aasta revolutsioon Eestis oli rahvarahutused. Revolutsiooni ajendiks sai Verine Pühapäev- rahumeelse demonstratsiooni tulistamine Peterburis 9. jaanuaril. Lisaks olid rahulolematud ka Eesti talupojad ning peamiseks põhjuseks oli mõisnike omavoli talupoegadelt rendi- ja maakasutamise tingimuste kehtestamisel.

Rahutused levisid kiiresti Tallinnast väljapoole, haarates lisaks vabrikutöölistele ka ametnikke ja käsitöölisi linnades, tudengeid ja õpilasi koolides, mõisamoonakaid, sulaseid ja taluomanikke külades.

Samal ajal teravnesid võitlusvormid: majanduslikud nõudmised asendusid poliitilistega, streigid muutusid peaaegu igapäevaseks, maal hävitati mõisavara, sagenesid kokkupõrked politsei ja sõjaväega.

Vabadusliikumise levinuimaks vormiks jäi siiski rahumeelne palvekirjade esitamine, milles taotleti peamiselt eesti keele kasutusala laiendamist ning omavalitsuse-, kooli-, kiriku- ja maareformi.

Revolutsiooni süvenemisest andis märku oktoobris alanud ülevenemaaline streik, mis haaras muu hulgas ka Tallinna- suleti ärid, töökojad, vabrikud, koolid ja ametiasutused. Võimudelt nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjaväe eemaldamist linnatänavailt. Nõudmiste toetuseks toimunud suur rahvakoosolek Tallinna Uuel turul lõppes aga traagiliselt: kohale ilmunud sõjaväeüksus avas rahva pihta tule. Veretöö toimus 16. oktoobril ning selle tulemusena sai surma 94 inimest, haavatuid ja vigastatuid oli 200. Koosolekule kokku oli kokku tulnud 8000-10 000 osavõtjat.

Päev pärast Tallinna tragöödiat kirjutas Nikolai ll alla 17. oktoobri manifestile, milles lubas anda Venemaale parlamendi, põhiseaduse ja kodanikuõigused. Oma olemuselt edumeelne otsus oli aga hilinenud ega suutnud enam revolutsioonilist liikumist peatada.

17. oktoobri manifest lõi eeldused poliitiliseks organiseerumiseks. Eesti esimene partei, Eesti Rahvameelse Eduerakonna, moodustasid Postimehe ümber koondunud liberaalid ja teise, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse, Uudiste toetajad. Paraku tekkis rahvuslike poliitikute seas kohe ka lõhe- eduerakonna jaoks oli peamine eesmärk saavutatud, kuid sotsialistide arvates oli võitlus aga alles algamas. Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust ,autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.

Erimeelsuste ületamiseks ja ühiste sihtide väljatöötamiseks kutsusid eesti seltsid 27. novembriks 1905. Tartusse kokku esimese üle-eestimaalise rahvaasemine koosoleku. Kongress aga lõhenes kohe kaheks- radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. Kongressi mõõdukas tiib, mida juhtis Jaan Tõnisson, tõstsid esile kultuurilise ja poliitilise autonoomia küsimused Balti provintsides. Radikaalne tiib, kes pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas, mida juhatas Jaan Teemant, aga kutsus üles tsaarivalitsuse kohesele kukutamisele, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele probleemidele.

Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates vabariigi kehtestamisest lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Otsused pälvisid laialdase heakskiidu ja ülirevolutsioonilised meeleolud levisid üle kogu maa.

17. oktoobri manifestile järgnenud vabadusepäevad jõudsid haripunkti detsembri algul. Paljudes kohtades mingi üle emakeelsele asjaajamisele ja kooliharidusele, boikoteeriti riigi viinapoode ja mõisakõrtse, keelduti sõjaväeteenistusest ja maksude tasumisest, looda relvastatud salku.

11. detsembriks 1905 kutsusid Teataja toetajad Tallinna kokku teise rahvaasemike koosoleku, kuid selle eelõhtul kehtestati kogu Harjumaal sõjaseadus ning algasid arreteerimised.

12. detsembril suundus sadakond ralvastatud töölist Tallinnast mitme salgana mõisaid põletama, sest neid olid õhutanud oraatorid, kes pidasid vajalikuks avaldama viha ja vägivalda mõisnike vastu.

Üheksa päevaga rüüstati Eestis kokku 160 mõisat ja 40 viinavabrikut, eriti rohkesti Harju-, Lääne-, Pärnu- ja Järvamaal.

Mässu lõpetamiseks saatis valitsus Balti kubermangudesse täiendavalt sõjaväge ja kehtestas ülemaalise sõjaseisukorra, andes kogu võimu sõjaväelaste kätte. Eestis tegutsenud karistussalgad hukkasid eeluurimise ja kohtuta ligi 400 inimest. Lisaks karistussalkade poolt tapetutele mõistsid sõjaväljakohtud mitusada inimest surma, sadu saadeti sunnitööle ja asumisele või karistati ihunuhtlusega. Paljud rahvuslikud liidrid, näiteks Päts, Teemant, Martna, põgenesid terrori eest välismaale.

Jaan Teemant (1872-1941)- Eesti poliitik, advokaat ja kahel korral ka riigivanem. Juhatas radikaalset tiiba rahvaasemike koosolekul.

Fakte:

Jaan Teemant keelas korduvalt filmimise avalikel sündmustel, kus ta viibis. Kui ta 1932. aastal Kadrioru lossi ees abituriente vastu võttes märkas Konstantin Märskat filmikaameraga, jooksis ta rusikaid raputades operaatori poole ja filmimine tuli pooleli jätta;
Jaan Teemantit on kehastanud filmis "Jõulud Vigalas" (1980) Peeter Urbla;
ema teine abikaasa oli esimene eestlannast meditsiinidoktor Alide-Emelie Poom.

Jaan Tõnisson (1868-1941)- Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem. Juhatas mõõdukat tiiba rahvaasemike koosolekul.

Fakte: