Vabadussõda; Landeswehri lahing; Tartu lahing

Eesti Vabadussõda oli sõda, mida peeti Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918.a. – 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919.a. suvel Lätis Landeswehri`ist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väe vastu.

Vabadussõja puhkes seetõttu, et Nõukogude Venemaa oli seadnud endale eesmärgiks taastada endised Vene impeeriumi piirid. Lisaks soovis Nõukogude Venemaa levitada maailmarevolutsiooni ideid ka teistesse riikidesse ning kehtestada Eestis nõukogude võimu.
Eesti astus Nõukogude Venemaale aga vastu, et Eesti iseseisvust punavägede eest kaitsta.

Vabadussõja osapooled

Eesti Rahvavägi, mis koosnes umbes 86 000 mehest. Rahvavägi loodi 1919. aasta mais ning seda juhatas Johan Laidoner.
Soome vabatahtlikud-  4000 inimest
Vene valged- 50 000 inimest
Taani ja Rootsi vabatahtlikud- 200-400 inimest

Nõukogude Punaarmee koosnes 160 000 inimesest ning selle eesotsas seisis Jukums Vacietis.
Saksa Landeswehr koosseisus oli umbes 20 000 inimest ja selle salga ülemaks oli Rüdiger von der Goltz.

Sündmuste käik 1918. aastal

28. november 1918– Nõukogude väed ründasid Narvat(loetakse Vabadussõja alguseks)
                                  Rünnaku tagajärjel langes Narva Punaarmee kätte.
28. november– toimus Vabadussõja esimene lahing Joala küla põldudel– Joala lahing
29. november– Eesti bolševikest koosnev Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni, mille eesotsas oli Jaan Anvelt.
Ajutise Valitsuse poolt kuulutati välja üldmobilisatsioon(rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest)
1918.a. detsembris jätkus Punaarmee edasitung Eestis:

5. detsmber– Punaarmee vallutas Vastseliina ja Räpina

14. detsember– Kooraste ja Kanepi langemine Punavägede kätte  17. detsember– Valga vallutamine

21. detsember– Punaväed lähenesid Tartule
23. detsember– Eesti vägede ülemjuhataja institutsiooni loomine. Vägede ülemjuhatajaks määrati polkovnik Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati riigi sisekaitseülemaks.
31. detsember– Punaarmee on vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ja ähvardavad vallutada Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu.

Seni olid eestlaste kaotuste põhjused peamiselt vastaste ülekaal, võitlusmoraali ja ratsionaalse juhtimise puudumine ning ebapiisav relvastus ja varustus.

Sündmuste käik 1919. aastal

6. jaanuar 1919– Eesti vägede vastupealetung Paide ja Narva suunal
7. jaanuar– Eesti väed korraldasid üldpealetungi
Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmu ja Martin Ekströmi juhtimisel.
14. jaanuar– Eesti väed vallutasid soomusrongide abil tagasi Tartu linna
17.-18. jaanuar– Utria dessant Narva vabastamiseks, milles osalesid lisaks Eesti dessantpataljonile(400 meest) veel neli Soome vabatahtlike kompaniid(600 meest)
18. jaanuar– Narva vabastamine
31. jaanuar– Paju lahing, kus võideti Läti punaseid kütte. Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata.

1. veebruar– Eesti väed vallutasid Valga ja Võru
16. veebruar– Punaarmee alustas Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Algas Saaremaa töörahva ülestõus
22. veebruar– Punaarmee uus katse Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel.
Märts– enamlased vallutasid Petseri ja jõudsid Võru lähistele. Eesti väed vallutasid Petseri tagasi ja enamlased taandusid Pihkva suunas.
25 . aprill– Punaarmee vallutas Ruhja. Punaarmee kahuritule tagajärjel põles Narvas maha Joaoru linnaosa.
12. mai– eestlaste maipealetung ning Eestis paikneva Põhjakorpuse esimene pealetung Petrogradile.
26. mai– eestlased vallutasid Pihkva pealetungi käigus linna
30. mai– ülemjuhataja Johan Laidoner teatas Asutavale Kogule, et Eestimaa pind on täielikult vaenlasest vabastatud

Landeswheri lahing

5. juuni– Eesti soomusrongi ja Landeswehri vägede kokkupõrke tagajärjel Amata jõe silla juures algas Landeswehri lahing(Landeswehr oli Saksa maakaitsevägi, mille juht oli Rüdiger von der Goltz).
Samal päeval jõudsid Eesti väed Jekabpilsi. Eesti Töörahva Kommuun kuulutas oma tegevuse Nõukogude Venemaal lõpetatuks.
6. juuni– Landeswehr vallutas Võnnu
10. juuni– Vaherahu Landeswehriga. Algasid läbirääkimised liitlasvägede esindajate vahendusel.
19. juuni– Vaherahu Landeswehriga lõppes. Sakslaste pealetung Lemsalu lähedal. Sel ja järgmisel päeval toimus Lemsalu ja Roopa lahing

22. juuni– Eesti vägede vastupealetung Landeswehrile
23. juuni– Eesti vägede võit Võnnu lahingus(tähistatakse seepärast Võidupühana)
30. juuni– eestlased jõudsid Riia alla.
3. juuli– Landeswehriga tehti liitlaste nõudel Strazde koolimajas vaherahu

Vabadussõja lõpp

17.–18. september– Pihkvas esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised.
28. september– Loodearmee teine pealetung Petrogradile, mida toetasid Eesti üksused.
13. oktoober– operatsioon Krasnaja Gorka
29. oktoober– Loodearmee üksused said Petrogradi juures lüüa ja taganesid.

9. november– operatsioon Krasnaja Gorka lõpetati, algas Eesti vägede taandumine Ingerimaalt
18.–30. november– eestlased pidasid ägedaid kaitselahinguid Ingerimaal ja toimus Krivasoo lahing.
5. detsember– Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.
detsember– ägedad lahingud Narva rindel, enamlased üritus taas vallutada Narvat
30. detsember– lõppes enamlaste viimane katse vallutada Narvat
31. detsember– sõlmiti vaherahu
3. jaanuar 1920 kell 10.30– jõustus vaherahukokkulepe
2. veebruar 1920 – sõlmiti Tartu rahu
Vabadussõda nõudis Eesti poolel umbes 5000 inimelu.

Eestit aitasid lisaks Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikele ka Inglismaa ning USA. Inglismaa kasutas oma laevastikku, et vedada eestlastele erinevat sõjavarustust ja relvi.
USA pakkus aga humanitaarabi.
Soomusrongid, mis mängisid suurt rolli Vabadussõja võitmises, ehitati Johan Pitka eestvedamisel. Ka meredessante juhtis Johan Pitka.
Eesti vabatahtlikest moodustati Kuperjanovi Partisanide Pataljon ja Kalevlaste Malev.

Tartu rahu

Tartu rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus. Sellega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.  Eestit esindas antud kohtumisel Eesti Ajutise Valitsuse välisminister Jaan Poska, Nõukogude Venemaa poolt oli esindajaks aga Adolf Joffe.
Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.
Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Nõukogude Venemaa poolseid Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.

Tartu rahu tingimused

• Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”.
• Kindlaksmääratud Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline riigipiir. Eesti sai strateegilised julgeolekuvööndid Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas. Eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga.
• Eesti vabanes kõigist kohustustest osaleda Venemaa välisvõlgade tasumisel ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda.
• Igal Venemaa eestlasel oli rahulepingu alusel õigus Eestisse elama asuda.
• Vene valitsus saatis laiali eesti kommunistlikud väeosad

Vabadussõja, Landeswehri lahingu ning Tartu rahuga seotud isikud

Kindralleitnant Johan Laidoner– Eesti sõjavägede ülemjuhataja

Kindralmajor Jaan Soots– samuti Eesti sõjavägede ülemjuhataja ning ka staabiülem                     

Kontadmiral  Johan Pitka– Eesti merejõudude juhataja

Leitnant Julius Kuperjanov– Kuperjanovi partisantide pataljoni ülem

Kapten Anton Irv– soomusrongide divisjoni ülem        

Adolf Joffe– Nõukogude Venemaa diplomaat, kes kirjutas NV esindajana Tartu rahule alla     

Jaan Poska– välisminister, hiljem Eesti Ajutise Valitsuse peaministri asetäitja ja kohtuminister. Esindas Eesti delegatsiooni läbirääkimistel Nõukogude Venemaaga

Krahv Rüdiger von der Goltz– Landeswehri väejuht nii Võnnu kui ka Landeswehri lahingus

Kolonel-leitnant Hans Kalm– Eesti ja Soome sõjaväelane, kes juhtis vägesid ka Eesti Vabadussõjas

Polkovnik Martin Ekström– Rootsi sõjaväelane ja poliitik, kes oli Vabadussõjas Soome kompanii väejuht

Kindral-major Ernst-Johnnes Põdder– Eesti sõjaväelane, kes oli Vabadussõja jooksul Sõjavägede ülemjuhataja, Sisekaitseülem, lõpuks 3. diviisi ülem ning Landeswehri lahingus oli ta Eesti vägede üldjuht

Jaan Anvelt– jurist, bolševistlik poliitik, kirjanik. Vabadussõjas oli ta Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu esimees ja ka sõjandusosakonna juhataja

Jukums Vāciētis– Nõukogude Venemaa sõjaväelane, kes juhtis Vabadussõjas Punaarmeed

 Jaan Anvelt

 Johan Laidoner

Koostas: Margit Kooser

Veebruari revolutsioon Eestis

1917. alguseks oli Esimene maaimlasõda viinud Venemaa krahhi äärele: majandust õõnestas inflatsioon, valitses terav puudus kütusest, toiduainetest ja tarbekaupadest ja transpordisüsteem ei toiminud. Lisaks oli sõjavägi kaotamas võitlusvõimet- sõdurid lahkusid omavoliliselt rindelt.
Veebruari lõpul Petrogradis vallandunud toitlusrahutused kasvasid kiiresti üle revolutsiooniks- toimus mäss ning ka sõjaväeosad läksid üle rahva poolele. Seejärel loobus keiser troonist ja Venemaast sai vabariik- võim läks Ajutise Valitsuse kätte, kes üritas sunata Venemaad demokraatlikule arenguteele.
Eestisse jõudsid teated impeeriumi pealinnas puhkenud rahutustest 2. märtsil, põhjustades Tallinnas ülelinnalise streigi ja 20 000 osavõtjaga miitingu. 
Kui eestlased said teada, et Venemaast sai demokraatlik riik, siis oskasid nad seda targalt ära kasutada. Nimelt Eesti rahvuslastel eesotsas uue Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poskaga õnnestus Ajutiselt Valitsuselt välja nõuda Eesti rahvuskubermangu moodustamise ning sellele piiratud autonoomia andmise. Esimest korda maailma ajaloos tuli kokku eesti rahva valitud oma esinduskogu.
Lisaks kasutasid eestlased koos teiste vähemusrahvustega võimalust saada iseseisvaks. Sooviti kahe kubermangu- Eestimaa ja Liivimaa- ühendamist. Rahvusautonoomia loosung oli kõlanud 1905. aasta sündmuste aegu, maailmasõja ajal 1916. aasta mais oli selle taas sõnastanud tollal 27-aastane tööerakondlane Jüri Vilms.
8. aprillil (vkj 26. märtsil) toimus Petrogradis eestlaste meeleavaldus, kus Eestile nõuti autonoomiat. Eestlased sammusid läbi Petrogradi sinimustvalgete lippudega parlamendihoone ette, kus esitati oma nõudmine.
12. aprillil kinnitaski Venemaa Ajutine Valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti sai ulatusliku autonoomia. Seadus jõustus 5. juulil 1917. See oli esimene taoline järeleandmine endise Tsaari-Venemaa rahvastele.
Lisaks ühendati ka Liivimaa kubermangu põhjaosa Eestimaa kubermanguga.
Omavalitsuse seaduse alusel loodi Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk rahvasuus käibel Maanõukõgu, Maapäev, Eesti Maapäev. Ajutise Maanõukogu etteotsa sai Konstantin Päts. Asutuses ametlik olev asjaajamiskeeleks sai eesti keel.
Lisaks tõi veebruarirevolutsioon kaasa uute institutsioonide tekkimise üle terve endise tsaaririigi, näiteks saadeti laiali politsei ja vangimajadest vabastati vangid.


Konstantin Päts (1874-1956)- Eesti riigitegelane, jurist, Eesti Vabariigi esimene president. Ta oli ajalehe ,,Teataja" vastutava toimetajana avaldanud aastal 1905 sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutseid, mille eest ta algselt koguni surma mõisteti ja ta oli sunnitud välismaale põgenema nagu paljud bolševike juhidki. Päts asus pagulasena elama algul Šveitsis ja siis Soomes. 1909. aastal tuli ta tagasi Eestisse ja andis end seejärel vene võimule üles. Järgmised üheksa kuud veetis ta Peterburi vanglas Krestõ.

Konstantin Päts

Jüri Vilms (1889-1918)- Eesti riigimees ja Eesti esimene kohtuminister. Ta oli üks Eesti olulisemaid sotsiaaldemokraatliku liikumise tegelasi, tema asutatud oli ka Eesti Tööerakond. Lisaks kuulus ta ka Eestimaa Päästekomiteesse, mis valmistas ette Eesti iseseisvuse.

Jüri Vilms koos oma abikaasa Marie Oberstiga

Koostas: Kadi Mäe

Eestlased esimeses maailmasõjas

Suur Sõda toimus 28. juulist 1914 11. novembrini 1918. Sõda muutis jõudude vahekorda maailmas tunduvalt. Kahe impeeriumi, Austria-Ungari ja Venemaa kokkuvarisemine andis väikerahvastele ajaloolise võimaluse iseseisvumiseks, sh ka Eestile.
Väikerahvastele olid Esimesel maailmasõjal olulised poliitilised tagajärjed: Austria-Ungari impeeriumist arenesid välja Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia, Venemaa impeeriumi kokkuvarisemine avas tee Poola, Leedu, Eesti, Läti ja Soome iseseisvumiseks.
Ka eestlased ei jäänud suurest sõjast kõrvale, vaid sõdisid Vene armee koosseisu sõduritena ja ohvitseridena.
Esimese maailmasõja ajal kehtestati noorsõdurite värbamiseks ajutised eeskirjad, millega kas peatati või muudeti mitme üldise sõjaväekohustuse sätteid. Noorsõdurite väljavalimisel loobuti liisutõmbamisest: mehed kutsuti teenistusse kutsealuste nimekirjade alusel. Tuntavalt piirati ka vabastusi sõjaväeteenistuse täitmisel, eraldi eeskirjad kehtestati vabatahtlike teenistusse vastuvõtmiseks.

Sõjaolukord ja ajateenistus

Sõja korral kutsuti tegevteenistusse armee reserv- tagavaraväelased ning vajaduse korral mobiliseeriti ka riiklik maakaitsevägi. Maakaitseväe koosseisu arvati Esimese maailmasõja eel kogu tegev- ja reservteenistusse mittekaasatud sõjaväekohustuslik meeselanikkond vanuses kuni 43 aastani. Maakaitseväe lihtväelased ja ohvitserid moodustasid "kohustusliku riikliku maakaitseväe",mis pidi olema toeks alalisele armeele sõja ajal.

Aastatel 1875-1913 võeti Eestist noorsõduritena Vene armeesse ligikaudu 100 000 meest. Enamik eestlasi suunati teenima Venemaa teistes kubermangudes asuvatesse vägedesse. XIX sajandi lõpukümnendil suunati valdav osa eestlastest noorsõdureid Poolas asuvate sõjaväeosade täiendavaks komplekteerimiseks. Kui üldise sõjaväekohustuse algusaastatel moodustasid eestlased kogu Venemaalt sõjaväeteenistusse võetud noorsõduritest pisut üle 1,1-1,2 %, siis maailmasõja eel oli see näitaja umbes 0,7%.

1914, aastal võeti Eestist sõjaväeteenistusse üle 17 600 reservisti, 3500 noorsõdurit ning ligi 14 500 maakaitseväelast. Esimese maailmasõja ajal võeti kokku Eesti sõjaväeteenistusse ligikaudu 100 000 meest, kellest hukkus või jäi teadmata kadunuks üle 10 000.

Eesti väeosad Esimeses maailmasõjas

Ka väljaspool Eestit loodi Eesti üksuseid. Näiteks loodi Arhangelskis liitlaste ekspeditsiooniväe juures Briti armee Slaavi leegioni Eesti kompanii ning selle algatajaks oli alampolkovnik Johan Laidoner, kes oli endine Vene keisririigi ohvitser.

Samuti moodustati Prantsuse võõrleegioni juures 1918. aasta seprembris Eesti kompanii, kuhu koondati kõik eestlased. Seda kõike juhtis Prantsuse ekspeditsioonikorpuse Eesti leegionist kapten Jaan Lutsar.

Silmapaistvamad Eesti soost sõjaväelased Venemaa keisririigi sõjaväes

Eduard Ahman (1889-1942)- Eesti sõjaväelane- kolonel. Esimeses maailmasõja alul astus Vene sõjaväkke. Vabadussõja ajal tegutses Valgas kaitseliidu ülemana, Haapsalus piirivalve ülemana, II diviisis tagavarapataljoni rooduülemana ja hiljem 7. jalaväepolgu rügemendiülema abina.

Vasakult: Artur Adson, Eduard Ahman, Otto Tief

Otto Heinze (1877-1968)- Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane- kindralmajor. Peale Venemaa kodusõja algust 1918 aasta 1. novembril sai Otto Heinzest Põhjaarmee (hilisema Loodearmee) 3. Rezitsa polgu ülem, kust aga juba 21. detsembril 1918 tuli üle Eesti kaitseväe teenistusse ja temast sai 1. jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel.

Kindralmajor Ott Heinze

Ernst Põdder (1879-1932)- Eesti sõjaväelane, üks kolmest esimesest Eesti kindralmajorist. Ta oli Sõjavägede Ülemjuhataja enamlaste vallutamata maakondades ja linnades (Harju-, Lääne- ja Järvamaa). Samal aastal, 1918, nimetas Ajutine Valitsus ta Sisekaitseülemaks. 

Kindralmajor Ernst Põdder

Koostas: Kadi Mäe